Igastahes vaatan ma hoopis pilte, kuigi arvuti võtsin ligi hoopis seepärast, et uneapnoed välja ei printinud ja plaanisin arvutist lugeda. jah, faili olen lahti teinud küll.

Leidsin hoopis igasugu pilte, mida polegi olnud korralikult aega vaadata olnud. Loomulikult suvepilte – nagu neid mustvalgeid, mis Haapsalus tegime, kordamööda fotokat käsitledes. ja siis veel Londoni pildid.

ja tead, mis ma mõtlesin?

Mõtlesin, et peaksime millalgi võtma ühe õhtu, kahekesi. Kannutäie tee, küünalde ja mõnusa muusikaga.

Niimoodi, et oleme kõik vajalikult pildid ilmutanud ja albumid piltidele muretsenud ja siis kokku panema – ära panema? – oma suvemälestused albumitesse. Niimoodi, et neist saaksid ühed mõnusad ainult positiivseid emotsioone etendavad albumid. Ja need jääksid kenasti riiulisse ootele, kui tuleb soov vaadata. Sest tead, kuidagi liiga palju kriipimist tekib selle pidavalt suvepiltide vaatamisega. Nende albumisse ära panemine võibolla oleks midagi sümboolset “lahti laskmisest” või nii…

Keegi ütles kord, et kui armastad kedagi, siis lase tal minna ja küll ta su juurde tee tagasi leiab, kui asi seda väärt on. noh, mina igastahes tunnen, et oleks tarvis kõigel minna lasta ja siis näha, et mis sellest kõigest välja tuleb. Ja vahel jääb tundest/mõttest vähe ja tuleb tegutseda, kasvõi ainult sümboolselt…

ja blogist peaks ka väljatrüki tegema, eks?

võibolla Sinus veel ei ole tekkinud soov kõik kokku panna ja riiulisse tolmuma panna. aga minul küll tekkis. Tarvis üks hea sorteering ja korrektuur teha oma suvetunnetes-mõtetes-emotsioonides… Lõpetagem Ateenasuvi nõnda toredalt-mõnusalt nagu kord juba oli!

Sinu truu rännukaaslane,

Kadri

“The world could be enough small to fit in pocket and then everybody could be close to each other”

Ja sellisel juhul oleksime suvel oma taskutes lihtsalt tuuri teinud! :)

***
googletranslate:

When Paavo and Kalvo went to Maris’ wedding, they took out from the bag playing cards they had bought Greece and entertained others with strange Estonia (girls’) rules in the card game.

Pildid on taaskord külaliste tehtud – seekord Eleni omad.

pst! Kaamerasse panin filmi mustvalge.

Saimegi rattad, 150 krooni eest päev. Kell oli küll juba pärastlõuna ja ametlikult pandi laenutus kella kuuest kinni. Küll aga lubati meil rattad ka hiljem tagasi tuua, sest müüja pidavat lähedal elame (nagu kõik, siin armsas Haapsalu linnas on lähedal) ja andis enda numbri.

Põikasime kodust läbi, tegime võileivad kaasa, pakkisime ujumisriided kaasa ja uurisime kaarti. Meil sellist kaarti polnud, kus kilomeetrid peal oleksid olnud ja silma järgi ei tundunud Roosta väga kaugel. Seadsime end teele.

Esimesed kilomeetrid läksid kergelt. Lippavalt lausa. Siis aga muutus pedaal raskemaks ja vastu puhuv tuul tundus võimatu. Pressisime ja puhkasime. Sõtkusime ja pausitasime. Linnamäelt algas aga 5 kilomeetri pikkune teeremont ja kõik, mida me sildi kõrval nägime oli meeletu tolmupilv. Pidasime aru, kas ikka minna edasi. Aga kuhugi mujale ka minna ei osanud ning jätkasime.

Tasapisi läks tee siiski paremaks, kui kartsime – mingit remonti otseselt täheldada ei olnud, ainult lapitud ja kruusapilvega tee.

Olime esialgu arvanud, et Roostale on umbes 25 kilomeetrit ja see tundus väga kaugel, kuid arvasime, et küllap suudame. Tuul oli endiselt vastu ja peagi mõistsime – 25 kilomeetrit maha sõitnuna-, et Roosta on endiselt umbes 10 kilomeetri kaugusel. Keerasime julmalt kesest maanteed ümber. Avastasime tagant puhuva tuule ja kergelt laskuva tee ning tagasisõit läks ladusalt. Tegime väikse pikniku pausi, kuid kui võilevad söödud, siis hakkas nii külm, et jätkasime kohe teed.

Linnamäele üllatavalt kiirelt tagasi jõudnuna tegime jäätisepausi külapoe ees. Tagasiteel otsisime üles ka selle kummalise Läänemaa terviseraja ning tervistusime. Umbes kaheksa ajal viisime rattad tagasi ja vaarusime kodu poole.

Väljasõit oli ilus ja -mis seal salata- Paavo ja Kalvo klassikalises vaimus: tahtsime Roostale, saime kuhugi lähemale, aga nautisime sellegipoolest. Lohutasime, et kui siiski Roostale nii väga tahame, siis võtame ikkagi bussi.

Meile Maarjaliisiga meeldivad väga külalised. Kohe lõbusam on, kui paigas, kuhu rännanud oleme, saame veeta aega koos mõne kalli sõbraga. Sel nädalal* rõõmustasime Tallinnast saabunud Liisu ja Heleni toreda olemise üle, kellega nautisime Müüriääre kohviku mõnusid, kus ühines ka Vigalast saabunud Ott. Üheskoos käisime Haapsalu lähedal sõbra pere kämpingus nautimas vaikust, tünnisauna mõnusid ja seltskonda. Ja panen teile mõned kaunid fotod siia, mis sõber klõpsas.

*Sellest, kuidas me aga Eliisega eile Haapsalu lossipargis malet mängisime ei oma ma esialgu ühtegi pilti.