Biorütmid on sassis.

Kuigi eilne vahele jäänud öö ja tänane lennu hilinemine ja siis minu süvenev hirm lendamise ees (mis oli tingitud väga kehvast õhkutõusmisest ja vahepealsest turbulentsist) ning bussisõit koju, peaksid olema mu juba ammu mu juba väsimusest voodisse maha murdnud,  kirjutan ma siiski hoopis seda blogi siin.

Rütmid on sassi, sest uneaeg on olnud viimase kuu jooksul paigutatud ööpäeva skaala peale täiesti juhuslikesse ja ettearvamatutesse kohtadesse. Vahel pole sedagi. Ja nüüd on kõik äkki rahulik ja kodune. Esmamuljed on kodustele ette vuristatud. Meened, maiustused ja ouzu on kätte jagatud. Kleidi saak on veidi piinlikkust tundes ette näidatud ja üllatavalt isegi ema poolt heaks kiidetud.

Ja biorütm on sassis, sest tavaliselt oli Kadri see, kellele head ööd sai öelda. Väikeste eranditega. Paavo ja Kalvo biorütm on nüüd mõneks ajaks sassis. Aga ma ei muretse. Ma olen hoopis üleni õnnelik, et just Kadri endale reisikaaslaseks sain. Aitäh kallis Kadri! Aitäh, et minu Kreekasse mineku hullus ka sind õigel hetkel nakatas. Tänu sellele olimegi koos õigel ajal, õiges kohas. Ja eks näis, mis edasi tuleb. Mina olen küll ainult põnevil.

Ja nägin kodus just värvilist Curaret. Asjalik ja kenake. Värvid ei ole teab mis kiiskavad klantsajakirja omad, aga selline ta meil ju ongi.

Paavo and Kalvo.  We’ve got the rhythm.

P.S. Ilmselt ma kirjutan veel kunagi midagi Mükonosel käigust ka. Aga täna vist enam mitte.